Kui puit põleb, eraldab see gaase ja tegelikult põlevad just need gaasid, mitte puit.
Mõned neist gaasidest põlevad kergesti ja täielikult, mõned vaid osaliselt, jättes suitsu ja tahma.
See tüütu suits sisaldab palju saasteaineid, aga ka energiat.
Lahtises tules ja enamikus puuahjudes läheb suits õhku või korstnasse, jättes sulle vaid osa soojusest, mida puit suudab anda.
Kui suudaksime sellesse tulle rohkem soojust hoida ja lisada hapnikku, põleks see täielikult.
Rakettahi teebki just seda ja meie täiustustega saavutame põlemise kasuteguri, mis ulatub kõvasti üle 98%. Soojuslik kasutegur – see osa puidu energiast, mis jõuab sinu ruumi soojusena – on Gamera 7 puhul 80,6% ja Tiny 3 puhul 75,4% (testinud SGS)
Tahad minna tehniliseks?
Millest koosneb puu kuiv ja surnud puit kütusematerjalina?
Puus koosneb iga materjal aatomitest, mis on paigutatud molekulideks, mis omakorda moodustavad erinevate kudede rakke. Umbes 40–45% puidust on tselluloos, 23–32% hemitselluloos, 15–25% ligniin, mõni protsent vesi ja mitmesugused ained, mida lühiduse ja lihtsuse mõttes nimetame “muuks”.
Tselluloos on kristalliline hargnemata biopolümeer, lõhnatu ja maitsetu, vees lahustumatu, koosneb süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Hemitselluloosiks nimetatakse mis tahes heteropolümeeride rühma kuuluvat ainet, mis erinevalt tselluloosist on amorfne ja mille ahelad on hargnenud, moodustades nõrga struktuuri.
Ligniin on keeruline polümeer, mis koosneb aromaatsetest alkoholidest, mida nimetatakse monolignoolideks. See on tselluloosi järel maailma kõige levinum polümeer. Ligniin annab igale puule tema spetsiifilised omadused – tugevuse ja jäikuse. See on ebatavaline, tal on tugevalt hargnenud heterogeenne struktuur. Tänu ligniinile seisab iga rohulible, iga põõsas ja üldse iga taim püsti ning peab vastu tuulele ja möödujate puudutustele.
Ja nüüd veidi põlemistemperatuurist ja soojusest, leegist ja valgusest:
Põlemise paremaks mõistmiseks tuleb teada, mis on temperatuur. Temperatuur on mõõt aine moodustavate aatomite ja molekulide liikumise astmele. Teoreetiliselt võib see olla nullist lõpmatuseni. Tegelikult ei ole absoluutset nulli võimalik saavutada, see eksisteerib vaid teadlaste kujutluses. Absoluutne null tähendab liikumise täielikku puudumist. Selline seisund on vastuolus elu ja energia olemusega.
Kui hakkame ainet soojendama, hakkavad selle koostisosakesed oma tantsu kiirendama. Soojendamine tähendab energia andmist.
Soojust nimetame lühiduse mõttes soojuseks. Soojus tekib näiteks puidu põletamisel, kuid mitte ainult.
Põlemine on aine kiire oksüdeerumine, mida lühiduse mõttes nimetame kütuseks, mille tulemusena eraldub soojust, valgust ning tekib lähteainete segu, eelkõige tahked osakesed, gaasid ja vesi.
Igal materjalil on kriitiline temperatuur, mille juures põlemine algab. Kui kütust, hapnikku ja temperatuuri on piisavalt, võib põlemine alata.
Tuleme tagasi puu juurde ja ehitame mõttes tule. Siin on kuhjatud peenikesed ja jämedad oksad, need on meie kütuseallikas ning meie ümber on täis hapnikku, mida hingame iga hingetõmbega. Nüüd tuleb vaid tõsta mõne oksa temperatuur kriitilise energiani. Võid veidi hõõruda või kasutada lihtsalt soojusallikat, näiteks tulemasinat. Energiaallikas hakkab ehitusplokkide tantsu kiirendama, nende liikumine tugevneb, algab lagunemisprotsess. Liikumised on nii tugevad, et ületavad jõud, mis hoiavad aatomeid molekulides ja molekule rakkudes. Kõik vibreerib ja väriseb! Aeglaselt, kuid kindlalt hakkavad tselluloos ja ligniin lagunema, pikad ahelad hakkavad murenema, näeme suitsu – õhku tõusnud väikseid puidutükke. Temperatuur tõuseb veelgi, lagunemine muutub veelgi tugevamaks, ümber tekivad gaasid (meenuta ligniini alkoholid) ja ennäe, ongi meie kütusesegu – suitsuosakesed, segunenud mitmesuguste gaasiliste süsivesinikega. Kõik see tekkis tselluloosi ja ligniini lagunemisest, kuid põlemist veel ei ole. Põlemisele eelneb tselluloosi ja ligniini pihkumine ja gaasistumine (pürolüüs). Nüüd põrkuvad nende gaaside molekulid üha enam õhus oleva vaba hapnikuga, kuni mingil hetkel on löögid nii võimsad, et hapnik tungib gaasimolekuli, seondub selle osaga ja see läheb katki, plahvatab – pauh !Põlemine on alanud. Vabanenud puruosade energia on see, mida nimetame soojuseks, ja mitte ainult!
Reaktsioon kiireneb, iga oksüdeerunud molekul laguneb, vabastab energiat ja annab osa sellest teistele molekulidele. Protsess muutub nii intensiivseks, et ümber hakkab ilmuma leegivalgust. Aatomid ja molekulid põrkuvad vägivaldselt üksteisega, suurendades oma siseenergiat, mis vabaneb hetke pärast valgusena. Infrapunane, nähtav ja isegi ultraviolettvalgus. Valgust ka kiirgub. Eriti infrapunast. Mida kõrgem on temperatuur, seda heledamad on leegid.
Valgusena eraldub samuti osa põlemisel vabanevast soojusenergiast. Seda nimetatakse kiirgusenergiaks.
Tules on näha leeke. Neid kiirgavad kuumad gaasid ja osakesed.
Mis on ahjud?
Ahjud on seadmed, mis kütust põletades eraldavad soojust ning teenivad erinevaid eesmärke ja vajadusi. Iga ahju tõhusus sõltub peamiselt kahest asjast – esiteks, kui täielikult kütus põleb, ja teiseks, kui palju soojust jääb kasutatavaks.
Kõige ebatõhusam põlemisvorm on lahtine tuli. Seepärast leiutasime ahjud. Tänapäeval vajavad kõik ahjud ja kaminad hästi töötamiseks korstent. Korsten viib suitsugaasid ja põlemata suitsuosakesed sinu kodust välja. Samuti tekitab korsten kütteahju “tõmbe” ja imeb õhku sisse ning toob nii hapniku põlemiskambrisse.
Korstna tõmme sõltub selle kõrgusest ning suitsugaasi ja ümbritseva õhu temperatuuride vahest. Korstna ristlõige on oluline tegur. Meie populaarseima suitsutoru suuruse läbimõõt on 13 cm. Seega peab korstna minimaalne ristlõige olema 13 cm. Tegelikult võib korstnal olla mitu kanalit, mis võimaldab ühel korstnal teenindada mitut ahju, kuid igaüks vajab eraldi suitsukanalit vastava ristlõikega.
Kitsendused, järsud käänakud ja isegi krobelised pinnad takistavad gaaside liikumist.
Korsten tuleb paigutada nii, et see oleks katuse kõrgeim osa ning ei asuks kõrgete künkate ja hoonete lähedal, sest nendest mööduv tuul tekitab erineva rõhuga tsoonid, mis mõjutab korstna tööd.
Teiseks on vaja head isolatsiooni, et korsten püsiks soe, mis toetab suitsugaaside tõusu tõhusamalt. Kui korsten on külm, gaas, mis liigub jahedas, tõmbub kokku, muutub raskemaks ja vajub alla. Samuti tekivad tingimused kondenseerumiseks.
Seega on korstnad ahju lahutamatu osa. Ja need vajavad hooldust. Neid tuleb puhastada. Aga miks? Ideaalse põlemise korral jääb järele vaid vesi ja süsinikdioksiid. Kuid ideaalset põlemist pole kusagil. Isegi sisepõlemismootor paiskab välja suitsu ja põlemisgaase, kuigi tegemist on üsna keerukate seadmetega, mis töötavad hästi puhastatud kütustega.
Enamikus põlevates ahjudes on kasutegur madal, mis tähendab, et põleb vaid väike osa kütusest. Ülejäänu, mis on suitsugaaside, põlemata gaaside, suitsuosakeste, tuha ja veeauru segu, liigub mööda korstnat ja satub atmosfääri. Korstnas liikudes kleepuvad suitsu- ja tuhaosakesed soojuse, niiskuse ja gaaside abil selle seintele. Need kihid vähendavad korstna efektiivset ristlõiget ja takistavad gaaside liikumist, ahi hakkab tavaliselt tagasi tuppa suitsetama. Neid ladestusi tekib ka suitsutorudesse.
Ahju tõmbe säilitamiseks on vaja kuumade gaaside pidevat väljajuhtimist läbi korstna. See on teine tegur, mis määrab ahju üldise tõhususe. Esiteks muutub soojuseks umbes 50–70% kütusest ja teiseks on sellest soojusest kasutatav vaid osa. Ülejäänu jääb korstnasse.
Rakettahju peamised eelised.
Nüüd, kui oleme ahju ja põlemisele veidi valgust heitnud, on lihtsam mõista, kuidas see töötab ja miks rakettahi on tõhusam.
Alloleval pildil on näha sellise ahju skemaatiline ehitus. Ahju korpuse alus on valmistatud tulekindlast ja isoleerivast materjalist, mille kuju meenutab tähte J. Nagu pildil näha, asetatakse oksad lühikesse vertikaalossa, tuli põleb horisontaalses põlemiskambris ning gaasid ja suits liiguvad läbi keskse korstna, seejärel langevad silindrilise metallkorpusega piiratud alasse ning juhitakse suitsutorusse ja korstnasse. Midagi keerulist, eks? Mis siis ahju tõhusamaks teeb? Põhimõtteliselt kaks asja.
Skeem
Vaata kõigepealt keskset korstnat. Nagu juba mainitud, on see korpus valmistatud kuumakindlast ja soojust isoleerivast materjalist. Seega peab see vastu kõrgetele temperatuuridele, kuid ei juhi soojust hästi. Madal soojusjuhtivus on oluline. Tänu sellele omadusele kuumeneb peakorsten kõrgete temperatuurideni, suurusjärgus 800 kuni 1000 kraadi. See ei juhtu ahju süütamisel kohe. Keskse korstna korralikuks soojenemiseks kulub sõltuvalt põlemise intensiivsusest umbes 20 kuni 30 minutit. Kui see juhtub, ütleme, et ahi töötab rakettrežiimis.
Ja nüüd astume sammu tagasi kujuteldava tule juurde, mis süttis. Kujuta ette, et põlemine on alanud ja keskne korsten on soe ning ahi töötab. Mis siin toimub teisiti kui tavalises ahjus? Toimub järgmine: horisontaalses põlemiskambris materjali põlemisel tekkinud põlenud ja põlemata gaaside, suitsu ja veeauru segu liigub läbi kuuma keskse korstna, puutub kokku kuumade seintega ning see, mis horisontaalkambris ei põlenud, põleb siin ära. See tähendab, et mida kõrgem on keskne korsten, seda paremini me põletame. Seda nimetatakse järelpõlemiseks. Keskse korstna materjali koostisosakesed (aatomid) vibreerivad väga intensiivselt, kuid jäävad paigale, materjal ei lagune. Seetõttu öeldakse, et see on kuumakindel. Gaasisegu molekulid, jõudes seintele lähemale, saavad lisaenergiat ja kiirendavad oma liikumist ning kokkupuutes hapnikuga põlevad, vabastades soojust, millest osa lahkub korstnast ja teine osa hoiab selle temperatuuri. Selline on keskse korstna roll. See on väga oluline element, mis koos horisontaalse põlemiskambriga on rakettahju süda.
Veel üks huvitav nähtus, mis tuleneb rakettahjude ehitusest, on tõmme. Rakettahi loob oma jõu ise. See tähendab, et see võib töötada ka ilma korstnata! Võid suitsutoru lihtsalt aknast välja juhtida ja ongi valmis. Korsten siiski toetab ahju tõhusust ja võimsust. Kuidas see isetekkiv ehk “raketi” tõmme tekib? Kuum gaasisegu, mis lahkub keskselt korstnalt, jääb selle ja silindrilise kesta vahelisse ruumi ning jahtub. Seda seetõttu, et metallist silindriline korpus on kokkupuutes ümbritseva õhuga, mille temperatuur on näiteks umbes 22 kraadi, ning peakorstnast väljuva gaasisegu temperatuur on üle 400 kraadi. Jahtunud gaas tõmbub kokku ja rõhk korstna ümbritsevas ruumis langeb – tekib vaakum, mille abil ahi “imeb” õhku läbi põlemiskambri ava. Seetõttu on oluline, et välimine kest oleks tihe.
Raketitõmme on suur pluss. See võimaldab meil kasutada põlemisprotsessis tekkivat soojust maksimaalselt ära. Selleks juhitakse suitsugaasid läbi piisavalt pikkade suitsutorude, mis toimivad soojusvahetitena. Tuleb märkida, et rakettahju tõmmet ei ole võimalik suitsutorus oleva siibriga reguleerida. Põhjus on see, et “raketi” tõmme “lükkab” gaasi edasi ning kui panna sellele tee peale tõke, hakkab gaas torude liitekohtadest välja pressima ja satub tuppa.
Rakettahjuga töötamisel on oma nüansid. Ja siin on meil igal ajal täiuslik põlemine. Ometi paiskavad isegi autode mootorid mõnikord suitsu. Optimaalne põlemine saavutatakse soojuse, kütuse ja hapniku optimaalse vahekorra abil.
Rakettahi võimaldab nautida pooleldi avatud tuld, süttib kiiresti ja lihtsalt ning annab parema kontrolli põlemise intensiivsuse üle.